Tutsik ja Lipsik

Hei!

Kirjutan ruttu, et Lipsik peale ei satuks. Lipsik on tegelikult minu parim sõber. Noh, keegi, kellega hea koos kohvrit tassida. Me oleme päris sarnased isegi. Jube hea on Lipsikuga pikutada kohvri peal ja vaadata tundide viisi kuidas pilved erinevaid pilte maalivad ja oravad tõrude pärast üksteisega tõrelevad. Ema ütles alati, et me peaks oma ajaga midagi kasulikku tegema. Teised harjutasid ju päevad läbi aukudesse mitte sisse kukkumist ja röövlindude eest varjumist. Meil oli selle eest lõbus koos peitust mängida.

Aga ega Lipsikuga alati ka lihtne pole. Talle meeldib jões sulistamas käia ja pärast mind salaja märjaks pritsida. Mõnikord peitust mängides peidab Lipsik end nii hästi ära, et ma ei leia teda mitu päeva üles. Ma alati muretsen, et mis siis saab, kui Lipsik ei tulegi välja, sest Tutsikud ei ole kõige tugevamad ja üksi ma kohrit tassida ei jaksa. Pildi peal oleme ka koos oma kohvriga. Üks öö hakkas Lipsik sahtlis norskama. Pugesin suures hirmus oma liniku alla, nii et müts ei paistnud ka välja, aga ikka ei saanud magama. Sellest päevast alates magame me eraldi sahtlites. Kummutil on neid 3 tükki. Lipsik kõige ülemises ja mina alumises, et öösel alla ei kukuks. Lipsik on alati natuke julgem olnud.

Tulevikus tahame me Lipsikuga kahekesi kirbu võtta. Teeks talle pesa 2. sahtlisse ja ma lubasin temaga iga päev jalutamas käia. Lipsik väga ei usu, aga ma nii tahaks endale pisikest kirpu. Kirpudel pidi hea nina olema ja kui Lipsik jälle peituse käigus ära kaob aitab ta mul äkki teda kiiremini üles leida. Pole nii üksik ka otsida.

Oih... Lipsik tuleb.

Tutsik

Tutsik siin

Tere!

Leidsin ühe vana pildi, kus ma Lipsikuga koos. Kui me väiksed olime, siis ema leidis õuest kaks taskurätikut... ühe punase ja teise sinise ja meie Lipsikuga saime endale uhked riided selga. Paar aastat hiljem leidsin ma jõe äärest endale ka mütsi. Nii on mind lihtsam ära tunda.

Ma enne kirjutasin, et Tutsikud on arglikud ja ohustatud liik. Mul läks päris kaua aega, et julgus kokku koguda ja lõpuks endast kirjutada. Ma olen üks viimaseid Tutsikuid ja kui ma ka üks päev kaevuluugist sisse lipsan või padi mulle peale kukub, siis keegi ju ei teagi, et Tutsikud üldse olemas on.

Vabal ajal meeldib Tutsikule Lipsikuga ringi joosta ja teisi luurata. Me teeme seda juba väiksest peale, et keegi meid ei näeks. Sageli on mind ka päkapikkudega segi aetud. Ma usun, et asi on mütsis. Seal oli enne tutt ka otsas, aga võtsin selle segaduse vältimiseks maha. Igaks juhuks, et Põhjapoolusele kaasa ei viidaks.

Tutsik

Jälle mina

Tere!

Jah, see olen mina. Päris Tutsik kohe. Tavaliselt olen ma koos Lipsikuga, aga Lipsik ei jõudnud pildistamisele, sest jäi sahtlisse kinni. Mina seda ju tol hetkel ei teadnud ja olin päris kurb, et ta ei tahtnud minuga koos pildile tulla.

 

Tutsikute suurim viga ongi see, et me oleme natuke kurvad. Ise ka ei tea miks. Ega me väga üksi ei julge liikuda, sest palju pisikesi Tutsikuid on kaevukaantest sisse lupsanud ja kui keegi ei näe, siis nad välja ei saagi. Selle tõttu on Tutsikud juba viimased paar aastat olnud ohustatud liikide nimekirjas. Me lihtsalt kaome ära. Me oleme natuke arglikud ka. Jube hea turvaline on teki all peidus olla. Kes ikka sealt väikse Tutsiku üles leiab.

Oih... keegi tuleb. Ma lähen peidan ennast igaks juhuks ära.

Tutsik.

Mina - Tutsik